Sellest on peaaegu möödas 4 aastat, kui esmakordselt käisime seda õudsat räämas ja tõrvapapiga üle löödud maja vaatamas.
Hein oli rinnuni, naadid oli lopsakad kui suured pojengiõied ning võsa oli võtmas võimu tervel krundil.
Aga maja seisis ja ootas. Mäletan hästi kui meil avanes esmakordselt võimalus näha maja ka seest. Oli maikuu imeilus kevadpäev ning sisse astudes tervitas maja meid soojalt, justkui öeldes teretulemast koju. "Hoolitsege meie eest!" sositasid 100-aastased palgid.
Vanade majade puhul on mind alati tõmmanud ja paelunud nende lood. Mida kõike need seinad ei ole näinud, milliseid aegu ja inimesi. Milliseid tundeid on see kodu pakkunud ja millist turvatunnet väikestele lastele.
Kõige toredam asi üldse, mis selle 4a jooksul on lisaks suurele tööle ja vaevale ilmsiks tulnud - Kipre talu lood. Siinkohal minu sügavam tänu Sende Lipule, kes on meid valgustanud oma käsikirjaga. Aga ka nendele inimestele, kes siit majast on läbi käinud ja oma jälje jätnud.
Ja tööd - oi, kui palju tööd on tehtud. Kuid see on alles algus, oleme lõpetamas on I korrust ning oleme palju vaeva näinud, tihtipeale mõelnud - no milleks. Aga see lõpptulemus on seda ränka vaeva väärt. Ja maja on tänulik, et me ta päästsime ning pakume rõõmu uue pere lugudest.
Aga teadupärast kipub ajalugu korduma. Ja ei ole jäänud ka meie maja puutumata.
Keerulistel aegadel elas Pärna külas palju lapsi. Ja elas ka üks väike Liisi, just siinsamas majas sirgus temast tubli noor naine. Juhuste kokkulangemisel sündis ka meil väike Liisi, just siia majja. Seega on meil suur au olla tema sirgumise kõrval siin samas, nende 100-aastaste palkidega ühes majas. Ja Liisi on kodus, päris oma kodus koos kahe suure vennaga. Tahaks loota, et see maja jääb koduks ka nende laste ja lastelastele.
