Ma olen alati uskunud, et pihlakas on üks ainus ja kindel puu, mis peab kasvama koduõues. Ka minu Männamaa-vanaema uskus pihlaka jõudu. Tal kasvas pihlakas otse magamistoa akna all ja vahel ikka kui tundis, et jõudu on vähe või on veidi tuge vaja, siis käis pihlakat kallistades seda ammutamas. Ja ma arvan, et see lapsepõlve mälestus on kinnitanud minus pihlaka tähtsust.
Juhtus sel kevadel nii, et kui Arvi suures võsa-maha-võtmise tuhinas tõmbas platsid puhtaks, võttis ta ka pihlaka koduväravast maha.
Ja mina ei nõustunud sellega, nõudsin uut pihlakat. Ning nüüd ma ta sain. Ja istutasin keskööl maha, sest 24-tunnist on ju ometi liiga vähe aega ;)
Juhtus sel kevadel nii, et kui Arvi suures võsa-maha-võtmise tuhinas tõmbas platsid puhtaks, võttis ta ka pihlaka koduväravast maha.
Ja mina ei nõustunud sellega, nõudsin uut pihlakat. Ning nüüd ma ta sain. Ja istutasin keskööl maha, sest 24-tunnist on ju ometi liiga vähe aega ;)
