Kui me 2013 veebruarikuu viimasel päeval majja kolisime, olid ilmad hoopis talvisemad kui praegu ning majal ei olnud veel juurdeehitusi, isegi mitte vundamendi auke.
Esimesel nädalavahetusel käis Kairi oma perega külas. Ilm oli tormine, lund oli kõik kohad täis, kaasaarvatud meie esik. Sõnaotseses mõttes tuiskas lumi ukse vahelt otse esiku põrandale. Aga nupukad naised-mehed kasutasid vana head vatitekki ning lõid väljapoole ukse ette :) Ja nii me kevadeni selle vatiteki taga elasime, aga vähemalt jäi lumi õue.
Sügiseks oli aga juurdeehitus uue esiku näol olemas ning endine välisuks langes vaheukse staatusesse. Kuigi ega temast ikka mingit tolku polnud. Külm pressis igalt poolt läbi, täpsemalt puhus põrandad kole külmaks.
Täna saatsime aga selle sama ukse välja teenitud puhkusele. Ma usun, et ta oli seal ikka juba ammu aega teeninud, võiks isegi pakkuda sama sünniaastat nagu majal 1911.
Tema mälestuseks võtsime tema disainilahenduse ja nii saigi uus uks oma kohale. Vana väsinud piiluakna vahetasime ka suurema valgusviilu vastu.
