Suhtest ja sillast

Nädala jagu tagasi viisin ühel hommikul pesu kuivama, täpsemalt tahtsin viia, aga kukkusin kraavi, muidugi koos kausitäie värskelt pestud riietega.
Tõusin püsti, kloppisin käed puhtamaks ja viisin riided tagasi pesumasinasse.
Sama õhtu rääkisin oma toredast hommikust ka Arvile, vihjamisi andsin märku, et oleks viimane aeg meie kraavile sild teha.
Aga mitte ainult sillast ei taha ma täna rääkida, vaid ka suhtest ja mis on selle juures tähtis. Kuulen pidevalt, kuidas kiidetakse meie suhet. Ma ise arvan, et ideaalseid suhteid ei ole olemas. On kompromissid, on olemas ka armastus, ka tingimusteta armastus ja suur töö selle juures. Enda ja partneri jaoks tuleb aega võtta, mitte jääda ootama mil see ise tuleb. Nii on ka meie suhtes. On olnud aegu, kus me ei näegi praktiliselt üksteist ja oleme kakelnud - on olnud tõsiseid proovile panekuid. Kuid alati oleme leidnud ühise keele ning võtnud taas üksteise jaoks aega.

Tänapäeva suhete üheks raskemaks faktoriks on aeg, või õigemini selle puudumine. Teine suur probleem on usaldus. Sellises ärevas ja kiirelt muutuvas ajastus ei osata/taheta/julgeta usaldada oma partnerit. Kuidas peaks elama paarisuhtes kui puudub elementaarne usaldus? Võin õnneks julgelt öelda, et usaldame üksteist pimesi ja pea igas olukorras. Jah, me kahtleme vahel ikka üksteise otsustes, kuid siiski usaldame. Jäägitult. See on armastus. 

Nagu ka see sild, mis ühendab meie õue tervikuks.
Ja et naine saaks ikka elusalt ja tervelt pesu kuivatada. 

See on armastus.

Tammepuu

Meie kraavipervel oli üks väike tammepuu otsustanud kasvada suureks. Kuna aga tema kasvukoht oli väga valesti valitud - kraavi serval ja elektriliini all, siis otsustasime ta ümber istutada. Mitte lihtsalt maha võtta.
Tamm on eestlaste pühapuu ning on väga võimsa energiaga - annab enesekindlust, tõstab töövõimet (see ilmselt seletab meie pere tööarmastust) ning aktiviseerib lümfi- ja vereringet.
Nüüd ta siis valvab meie pere enesekindlust ja tööviljakust veidi kaugemalt aga väärikalt nii kaua kui talle aastaid (loodetavasti on neid sadu) antakse.

Kevad meie moodi

Nädalavahetusel algas kalendris kevad ja kuna loodus ise on juba üsna kevadine võrreldes mõne aastate taguse ajaga kui veel aprilliski suured hanged olid, siis tahest tahtmata kolivad tegemised jälle õue.
Seega kevade alguse puhul alustasime oma õue toimetusi suure kopaga. No viskas see meeletu võsa ümber maja kopa ette!
Nagu tellitult oli kopal muidu asja ka külapeal, seega õigel ajal õiges kohas.
Esmalt lasime maja juurest maha võtta sireli võsa. Ma küll armastan kevadist sireli õitsemise aega, aga selle sireli aeg oli läbi. Aga see eest juba eelmisel kevadel istutasin omale uue sireli :)
Ja taas muidugi alustame oma maja laiendamistega, ehk siis kaevati meile hiigelsuur auk maja külje alla. No ikka selleks, et ma saaksin laste poriseid (loe: savist ja mullast läbi ligunenud riideid) pesta. No ikka lootuses, et varsti selle augu asemel istun terassil ja vaatan kuidas õunapuud õitsevad.
Aga miks terassile niiiiiiiiiii sügav auk? No ikka teise korruse pärast - nimelt tuleb teine korrus väikese väljaehitusega terassi kohale ja et meie tubli 100-aastane maja suudaks seda ikka väärikalt kanda, siis tuleb toestada. Korralikult.