Selline eksam on siis tulemas ja pea on pulki täis. Mõtlen natuke siit ja natuke sealt, aga tervikut kuidagi kokku ei saa. Katsun mõningad mõtted siia kirja panna, et need kuskil mul olemas oleksid.
Tulevase õpetajana tahaksin lapsi suunata, aidata ja olla nendega koos nende isiksuse arenemise rajal. Ma ei taha olla kui autoriteet, vaid pigem kaaslane. Tahaksin aidata neil kasvatada omakultuuri ning pooldan kahe käega kogemuste põhist õppimist. Fakti põhine õppimine on juba ajast ja arust ning paljud inimesed ei mõista ka täiskasvanu eas, miks nad õppisid mingeid fakte, mida elus vaja lähe. Laps peaks õppima kogemuste põhjal. Ta kogeb, ta mõistab ja ta õpib sellest.
Minu hinge kirpeldab veel üks pisiasi, mida ise just hiljuti avastasin - tuleb kuulata kuidas lapsed meid ennast kasvatavad!
Minu vanema poja sõnavarasse ilmus hiljuti sõna "ma ei viitsi". Mind ajas see marru! Kuidas teab 2 aastane laps, et tema ei viitsi midagi teha?! See pani mind mõtlema ja asja uurima. Ja mingi ajapärast ma märkasin, et me ise abikaasaga märkamatult kasutame "ma ei viitsi". Ma sain aru, et laps võtab nii kergelt üle meie fraase, sõnakõlke, ise aimamata nende taustpõhja või tegelikku põhjust, miks ema/isa ei viitsi. Nüüd käies viimases kasvatusteaduste loengus mõistsin, kuidas selline tühine sõnakõlks võib hiljem kätte maksta. Mõistsin, et laps võib seda sõnapaari kasutada hiljem ka koolis, ilma, et ta teaks mida see endast kujutab - ta võib lihtsalt pugeda selle sõnapaari taha eirates tegelikku probleemie. Sest tegelikult võibolla miks ma ise tookord kasutasin sõnapaare "ma ei viitsi" hoopis sellepärast, et tõesti olin tookord väsinud või pisut tüdinenud rutiinist. Reaalselt oleks tulnud lapsele seletada, miks ma nii ütlesin ja mida ma sellega mõtlesin. Ja minu laps õpetas ja kasvatas mind jälgima iseennast ja kuidas minu sõnad teisi võivad mõjutada. Laske lastel ennast kasvatada nii nagu teie tahate last kasvatada!
