Rowan [Pihlakas]

Ma olen alati uskunud, et pihlakas on üks ainus ja kindel puu, mis peab kasvama koduõues. Ka minu Männamaa-vanaema uskus pihlaka jõudu. Tal kasvas pihlakas otse magamistoa akna all ja vahel ikka kui tundis, et jõudu on vähe või on veidi tuge vaja, siis käis pihlakat kallistades seda ammutamas. Ja ma arvan, et see lapsepõlve mälestus on kinnitanud minus pihlaka tähtsust.
Juhtus sel kevadel nii, et kui Arvi suures võsa-maha-võtmise tuhinas tõmbas platsid puhtaks, võttis ta ka pihlaka koduväravast maha.
Ja mina ei nõustunud sellega, nõudsin uut pihlakat. Ning nüüd ma ta sain. Ja istutasin keskööl maha, sest 24-tunnist on ju ometi liiga vähe aega ;)

Ilu-tilu-lilu

Korrastamine ja tegutsemine ja elamine on nüüd täielikult õue kolinud.
Eile käisin külapeal sõbranna aeda rüüstamas ja nii valmis uus peenar kaevu äärde. Küll on ikka hea kui saab niiviisi kena nurga jälle aeda juurde. Ja enda poolt tegin kõik, et see oleks täielikult hooldusvaba ehk siis kile ja papp alla, muld ja püsikud ning multšiks puukoort.

Ja siis see sõnajalale koha otsimine. Või õigemini selle õige koha valimine, sest neid kohti oleks küll ja veel kuhu istutada, aga milline oleks hetkel õige valik. No ja siis ma leidsin ning istutusauku kaevates tuli rohkem metalli välja kui mulda :D aga no nii hästi sobis sõnajala kaaslaseks :)

Ja niisama silmailu kah..

Ja ninnu-nännud kasvavad ja kosuvad :) Silmakesed tehti ka sel nädalavahetusel lahti!

Kastitegu

Kevad on oma täies hiilguses. See tähendab seda, et blogimiseks aega ei ole ja kõik päevad mööduvad aias mütates. Ja kui juba tekib tunne, et nüüd on ring peal niitmisel-rohimisel-peenarde korrastamisel-külvamisel-istutamisel, siis võib kindel olla, et saab alustada seda ringi taas otsast peale. See niitmine on ikka üks tänamatu töö!
Et ikka suve rohkem nautida saaks ja vähem rohima peaks, siis otsustasin ära proovida kõrgpeenrad või kasvulavad, kuidas kellelegi meeldivad. Mõeldud-tehtud. Seekord isegi küsisin Arvilt luba materjali kasutamiseks :)
Nii ma siis terve päev koos lastega seda kasti ehitasin. Või noh, lapsed vaatasid pealt, kuidas ma seda tegin. Kaur lõid kampa siis, kui läks kasti kokku kruvimiseks. Aga esmalt, Hiiu naisele kohaselt käsisaega saagisin kõik kenasti pikkusesse ja otsisin õue pealt nurkadesse sobivad vaiad. Ja vana akutrelli kasutajana, vurasin kruvidega kokku ning tagusin maa sisse kinni. Päris viisakas sai. Arvi oma arvamust ei avaldanud, ainult muigas :)
Põhja läks vana papp, peale vana hea kõdu muld ning võiski istutada!

Aga kuna ma olin otsustanud, et viimnegi maapealne peenar kadugu, siis tuli teinegi teha ja selle ma eile õhtul plaani võtsingi.
Nagu Arvi ikka ütleb, et oma naisest hakkab ikka kahju (või hakkas tal kruvidest kahju, mida ma plaanisin taas raisata?), siis tuli ta mootorsae ja naeltega appi. Mina mõõtsin lauajupid välja ja 3 minutiga olid need Arvi poolt mootorsaega valmis.
Läks veel 10  min, et need naeltega kastiks muuta - siinkohal oli rõõmu ka väikestel töökatel kätel :)
Ja polnudki muud kui kast paika ning võis täitma hakata. Ei läinudki tervet päeva!

Ahjaa, nädal või veidi peale tagasi, kasvas meie pere! Ninnu-nännu, rõõmu kui palju!

Liiga palju vaba aega.

Peale kahepäevast metsas-niitudel-randadel fotojahi punkte taga ajades, tundsin, et energiat on veel kuhjaga. Lastega müttasime ühtekokku 15 km. Tekitas täitsa hasarti - põnevus!

Kõiki punkte läbi ei jõudnud läbi käia - jätsime kaugemad nädalavahetuseks, aga koju jõudes vajus Liisi kohe lõunaunne. Ja ega vist muud targemat polnudki teha kui hakata kive kokku vedama.
Tunnike mööda õuet ringi tuulates, sain kena hunniku kive kokku.

Peenramõte oli tiksunud juba pikemat aega peas - täna mõtlesin selle teoks teha.
Vanapapp alla, kruusahunnikust varastasin kruusa (Arvi seda kohta ei näinud) ja kivid ümber. Ega see kivide laudmine polegi nii lihtne. Mitu korda tõsta kivi ümber, et ta leiaks õige koha.
Lõpuks mulda ja sisse pistsin kõrgekasvulised lilled - noh, et ikka ilus oleks vaadata :)

Maja

Sellest on peaaegu möödas 4 aastat, kui esmakordselt käisime seda õudsat räämas ja tõrvapapiga üle löödud maja vaatamas.
Hein oli rinnuni, naadid oli lopsakad kui suured pojengiõied ning võsa oli võtmas võimu tervel krundil.
Aga maja seisis ja ootas. Mäletan hästi kui meil avanes esmakordselt võimalus näha maja ka seest. Oli maikuu imeilus kevadpäev ning sisse astudes tervitas maja meid soojalt, justkui öeldes teretulemast koju. "Hoolitsege meie eest!" sositasid 100-aastased palgid.

Vanade majade puhul on mind alati tõmmanud ja paelunud nende lood. Mida kõike need seinad ei ole näinud, milliseid aegu ja inimesi. Milliseid tundeid on see kodu pakkunud ja millist turvatunnet väikestele lastele.

Kõige toredam asi üldse, mis selle 4a jooksul on lisaks suurele tööle ja vaevale ilmsiks tulnud - Kipre talu lood. Siinkohal minu sügavam tänu Sende Lipule, kes on meid valgustanud oma käsikirjaga. Aga ka nendele inimestele, kes siit majast on läbi käinud ja oma jälje jätnud. 

Ja tööd - oi, kui palju tööd on tehtud. Kuid see on alles algus, oleme lõpetamas on I korrust ning oleme palju vaeva näinud, tihtipeale mõelnud - no milleks. Aga see lõpptulemus on seda ränka vaeva väärt. Ja maja on tänulik, et me ta päästsime ning pakume rõõmu uue pere lugudest.

Aga teadupärast kipub ajalugu korduma. Ja ei ole jäänud ka meie maja puutumata.
Keerulistel aegadel elas Pärna külas palju lapsi. Ja elas ka üks väike Liisi, just siinsamas majas sirgus temast tubli noor naine. Juhuste kokkulangemisel sündis ka meil väike Liisi, just siia majja. Seega on meil suur au olla tema sirgumise kõrval siin samas, nende 100-aastaste palkidega ühes majas. Ja Liisi on kodus, päris oma kodus koos kahe suure vennaga. Tahaks loota, et see maja jääb koduks ka nende laste ja lastelastele.

Laburünt

Absoluutselt iga kord kui me alustame juurde ehitusega, siis muud ma ei mõista, kui et tuleb suuuur auk maa sisse ning seejärel hakatakse sinna jube keerulist puzzlet meisterdama. Ja iga kord ma mõtlen, et see ehitamine nõuab ikka kõrgemat matemaatikat ja ruumilist ettekujutust. Õnneks on Arvil seda kenasti - mul vist mitte.
Ja iga kord on nii, et kui juba pool on tehtud, siis keegi ikka räägib (loe: avaldab saladuse) kuidas palju lihtsamalt ja poole vähema aja- ja materjalikuluga seda kõike teha saab. No tänan! Ja nii on pea iga kord. Aga noh - ise tehtud, hästi tehtud.

Puhkus või pühad või ?

Esimese aprilliga algas meie pere meespoolel puhkus. See ei olnud naligi. Kuigi kaks päeva peale puhkuse algust ning parkimisplatsi tegemist, arvas Arvi, et kui puhkus on nii väsitav, siis tuleks kohe tööle tagasi minna.
Kuid eilsest õhtust on juba rohkem nagu puhkuse moodi või on siiski pühad!?
Igaljuhul oli imetore õhtu Kairiga, kes üllatas väikese lilleseadega, mis nüüd ehib meie maja sissepääsu.

Aga töökad naised nagu me oleme, siis alustasime kõigepealt tervisliku kesköise jalutuskäiguga - ainult 4 km tervisekõndi.. keskööl. Aga ilm oli imeline, öö oli valge justkui juba kesksuvel, tuult ei olnud ja isegi oli soe. Võrratu!
Hommikul asusime tõsisemalt asja kallale ning alustasime eeskoja koristamisega ning vana-välja-uus-korda tööga. Hiljem ajasime ühe mulla hunniku laiali ning vedasime-lappasime puid. Kusjuures leidsime puuriida vahelt linnupesa!
Ja selle kõige toimetamise juures jantseldasime 5 last ning pesime korduvalt, õigemini tegi seda usin Kairi, kraanikausi täiteviisi musti nõusid. Ahjaa ..mingil hetkel värvisid lapsed ka mune...ja iseennast sopaga ja ... saviga..

Arvi tegi lõket ning nokitses veel selle kurikuulsa silla kallal. Kairi arvas, et ma peaksin vundamenti auku ka kukkuma, et terass ka kiirelt valmis saaks. Tänan, suudan veel oodata :)

Ja pesumasin käib siiani..