Puhkus või pühad või ?

Esimese aprilliga algas meie pere meespoolel puhkus. See ei olnud naligi. Kuigi kaks päeva peale puhkuse algust ning parkimisplatsi tegemist, arvas Arvi, et kui puhkus on nii väsitav, siis tuleks kohe tööle tagasi minna.
Kuid eilsest õhtust on juba rohkem nagu puhkuse moodi või on siiski pühad!?
Igaljuhul oli imetore õhtu Kairiga, kes üllatas väikese lilleseadega, mis nüüd ehib meie maja sissepääsu.

Aga töökad naised nagu me oleme, siis alustasime kõigepealt tervisliku kesköise jalutuskäiguga - ainult 4 km tervisekõndi.. keskööl. Aga ilm oli imeline, öö oli valge justkui juba kesksuvel, tuult ei olnud ja isegi oli soe. Võrratu!
Hommikul asusime tõsisemalt asja kallale ning alustasime eeskoja koristamisega ning vana-välja-uus-korda tööga. Hiljem ajasime ühe mulla hunniku laiali ning vedasime-lappasime puid. Kusjuures leidsime puuriida vahelt linnupesa!
Ja selle kõige toimetamise juures jantseldasime 5 last ning pesime korduvalt, õigemini tegi seda usin Kairi, kraanikausi täiteviisi musti nõusid. Ahjaa ..mingil hetkel värvisid lapsed ka mune...ja iseennast sopaga ja ... saviga..

Arvi tegi lõket ning nokitses veel selle kurikuulsa silla kallal. Kairi arvas, et ma peaksin vundamenti auku ka kukkuma, et terass ka kiirelt valmis saaks. Tänan, suudan veel oodata :)

Ja pesumasin käib siiani..

Suhtest ja sillast

Nädala jagu tagasi viisin ühel hommikul pesu kuivama, täpsemalt tahtsin viia, aga kukkusin kraavi, muidugi koos kausitäie värskelt pestud riietega.
Tõusin püsti, kloppisin käed puhtamaks ja viisin riided tagasi pesumasinasse.
Sama õhtu rääkisin oma toredast hommikust ka Arvile, vihjamisi andsin märku, et oleks viimane aeg meie kraavile sild teha.
Aga mitte ainult sillast ei taha ma täna rääkida, vaid ka suhtest ja mis on selle juures tähtis. Kuulen pidevalt, kuidas kiidetakse meie suhet. Ma ise arvan, et ideaalseid suhteid ei ole olemas. On kompromissid, on olemas ka armastus, ka tingimusteta armastus ja suur töö selle juures. Enda ja partneri jaoks tuleb aega võtta, mitte jääda ootama mil see ise tuleb. Nii on ka meie suhtes. On olnud aegu, kus me ei näegi praktiliselt üksteist ja oleme kakelnud - on olnud tõsiseid proovile panekuid. Kuid alati oleme leidnud ühise keele ning võtnud taas üksteise jaoks aega.

Tänapäeva suhete üheks raskemaks faktoriks on aeg, või õigemini selle puudumine. Teine suur probleem on usaldus. Sellises ärevas ja kiirelt muutuvas ajastus ei osata/taheta/julgeta usaldada oma partnerit. Kuidas peaks elama paarisuhtes kui puudub elementaarne usaldus? Võin õnneks julgelt öelda, et usaldame üksteist pimesi ja pea igas olukorras. Jah, me kahtleme vahel ikka üksteise otsustes, kuid siiski usaldame. Jäägitult. See on armastus. 

Nagu ka see sild, mis ühendab meie õue tervikuks.
Ja et naine saaks ikka elusalt ja tervelt pesu kuivatada. 

See on armastus.