Suhtest ja sillast

Nädala jagu tagasi viisin ühel hommikul pesu kuivama, täpsemalt tahtsin viia, aga kukkusin kraavi, muidugi koos kausitäie värskelt pestud riietega.
Tõusin püsti, kloppisin käed puhtamaks ja viisin riided tagasi pesumasinasse.
Sama õhtu rääkisin oma toredast hommikust ka Arvile, vihjamisi andsin märku, et oleks viimane aeg meie kraavile sild teha.
Aga mitte ainult sillast ei taha ma täna rääkida, vaid ka suhtest ja mis on selle juures tähtis. Kuulen pidevalt, kuidas kiidetakse meie suhet. Ma ise arvan, et ideaalseid suhteid ei ole olemas. On kompromissid, on olemas ka armastus, ka tingimusteta armastus ja suur töö selle juures. Enda ja partneri jaoks tuleb aega võtta, mitte jääda ootama mil see ise tuleb. Nii on ka meie suhtes. On olnud aegu, kus me ei näegi praktiliselt üksteist ja oleme kakelnud - on olnud tõsiseid proovile panekuid. Kuid alati oleme leidnud ühise keele ning võtnud taas üksteise jaoks aega.

Tänapäeva suhete üheks raskemaks faktoriks on aeg, või õigemini selle puudumine. Teine suur probleem on usaldus. Sellises ärevas ja kiirelt muutuvas ajastus ei osata/taheta/julgeta usaldada oma partnerit. Kuidas peaks elama paarisuhtes kui puudub elementaarne usaldus? Võin õnneks julgelt öelda, et usaldame üksteist pimesi ja pea igas olukorras. Jah, me kahtleme vahel ikka üksteise otsustes, kuid siiski usaldame. Jäägitult. See on armastus. 

Nagu ka see sild, mis ühendab meie õue tervikuks.
Ja et naine saaks ikka elusalt ja tervelt pesu kuivatada. 

See on armastus.

Tammepuu

Meie kraavipervel oli üks väike tammepuu otsustanud kasvada suureks. Kuna aga tema kasvukoht oli väga valesti valitud - kraavi serval ja elektriliini all, siis otsustasime ta ümber istutada. Mitte lihtsalt maha võtta.
Tamm on eestlaste pühapuu ning on väga võimsa energiaga - annab enesekindlust, tõstab töövõimet (see ilmselt seletab meie pere tööarmastust) ning aktiviseerib lümfi- ja vereringet.
Nüüd ta siis valvab meie pere enesekindlust ja tööviljakust veidi kaugemalt aga väärikalt nii kaua kui talle aastaid (loodetavasti on neid sadu) antakse.

Kevad meie moodi

Nädalavahetusel algas kalendris kevad ja kuna loodus ise on juba üsna kevadine võrreldes mõne aastate taguse ajaga kui veel aprilliski suured hanged olid, siis tahest tahtmata kolivad tegemised jälle õue.
Seega kevade alguse puhul alustasime oma õue toimetusi suure kopaga. No viskas see meeletu võsa ümber maja kopa ette!
Nagu tellitult oli kopal muidu asja ka külapeal, seega õigel ajal õiges kohas.
Esmalt lasime maja juurest maha võtta sireli võsa. Ma küll armastan kevadist sireli õitsemise aega, aga selle sireli aeg oli läbi. Aga see eest juba eelmisel kevadel istutasin omale uue sireli :)
Ja taas muidugi alustame oma maja laiendamistega, ehk siis kaevati meile hiigelsuur auk maja külje alla. No ikka selleks, et ma saaksin laste poriseid (loe: savist ja mullast läbi ligunenud riideid) pesta. No ikka lootuses, et varsti selle augu asemel istun terassil ja vaatan kuidas õunapuud õitsevad.
Aga miks terassile niiiiiiiiiii sügav auk? No ikka teise korruse pärast - nimelt tuleb teine korrus väikese väljaehitusega terassi kohale ja et meie tubli 100-aastane maja suudaks seda ikka väärikalt kanda, siis tuleb toestada. Korralikult.

Uks

Kui me 2013 veebruarikuu viimasel päeval majja kolisime, olid ilmad hoopis talvisemad kui praegu ning majal ei olnud veel juurdeehitusi, isegi mitte vundamendi auke.
Esimesel nädalavahetusel käis Kairi oma perega külas. Ilm oli tormine, lund oli kõik kohad täis, kaasaarvatud meie esik. Sõnaotseses mõttes tuiskas lumi ukse vahelt otse esiku põrandale. Aga nupukad naised-mehed kasutasid vana head vatitekki ning lõid väljapoole ukse ette :) Ja nii me kevadeni selle vatiteki taga elasime, aga vähemalt jäi lumi õue.
Sügiseks oli aga juurdeehitus uue esiku näol olemas ning endine välisuks langes vaheukse staatusesse. Kuigi ega temast ikka mingit tolku polnud. Külm pressis igalt poolt läbi, täpsemalt puhus põrandad kole külmaks.
Täna saatsime aga selle sama ukse välja teenitud puhkusele. Ma usun, et ta oli seal ikka juba ammu aega teeninud, võiks isegi pakkuda sama sünniaastat nagu majal 1911.

Tema mälestuseks võtsime tema disainilahenduse ja nii saigi uus uks oma kohale. Vana väsinud piiluakna vahetasime ka suurema valgusviilu vastu.

Majale kasukas

Nüüdseks on asjalood nii kaugel, et tasa ja targu käib voodrilaudade loomine. Ma ikka siiamaani naeran seda, kuidas me esmakordselt käisime seda maja seest vaatamas koos maakleriga. Arviga koos arutasime "oh, pole hullu, vahetame tapeedi ära ja lihvime põranda üle ning voilaaa - maja ongi nagu uus". Nüüd 4 suve hiljem, oleme alles lõpetamas esimese korrusega. Kõik-kõik on uus, välja arvatud palgiring. Täiesti uskumatu.
Viimasel ajal olen end avastanud mõtisklemas juba teise korruse üle - kui palju tube? Mis suurusega toad? Kuhu panipaigad teha? Milline siseviimistlus? jne-jne-jne.. Aga esmalt! Nagu ikka räägivad fotod enda eest!

Aga sellest, mis värvi maja tuleb - juba järgmises postituses :)

Lebolad

Sel nädalavahetusel olime eriti produktiivsed. Suure õunapuu alla tegime euroalusest suure kiigu. Inspiratsiooni saime Mareti ajakirjast. Võrkkiik oli juba nädala jagu seisnud kaevu peal ja otsinud kohta. Sobivaid puid ei leidnudki ning otsustasime, et tuleb postid maasse kaevata, aga kaevurit ei olnud. Nädalavahetuseks tuli meile külla terve perekond ning tubli töökas Kristi haaras laupäeva hommikul labida ning pärastlõunaks sai juba võrkkiiges lebotada. Erilised tänusõnad talle ja kiidan töökust!

Ettevaatust!

Kogu lugu algas juba maikuus, kui käisin Türi lillelaadal. Tagasi tulles haarasin poistele kingituseks ilusad käsitööna valminud vibud. Koju jõudes, veel enne kui jõudsin tuua välja kingitused, rääkisid poisid suure õhinaga, kuidas nad nädalavahetusel meisterdasid endale vibud. Üllatus-üllatus! Mis emme teile tõi? - VIBUD ja nalja jätkus terveks õhtuks.

Täna oli Erki hädas, tema meisterdab puuokstest telki, indiaanlaste telki ja temal vaja riiet, et teha katus. Aga siis hakkas ka minu mõte jooksma, kuni selleni välja, et koostöös issiga sai valmis selline tore väike indiaanlaste telk. Idee pärineb viimasest Käsitöö ajakirjast.

Seega on meie õuel sel suvel sisse seadnud indiaanlased..