Uks

Kui me 2013 veebruarikuu viimasel päeval majja kolisime, olid ilmad hoopis talvisemad kui praegu ning majal ei olnud veel juurdeehitusi, isegi mitte vundamendi auke.
Esimesel nädalavahetusel käis Kairi oma perega külas. Ilm oli tormine, lund oli kõik kohad täis, kaasaarvatud meie esik. Sõnaotseses mõttes tuiskas lumi ukse vahelt otse esiku põrandale. Aga nupukad naised-mehed kasutasid vana head vatitekki ning lõid väljapoole ukse ette :) Ja nii me kevadeni selle vatiteki taga elasime, aga vähemalt jäi lumi õue.
Sügiseks oli aga juurdeehitus uue esiku näol olemas ning endine välisuks langes vaheukse staatusesse. Kuigi ega temast ikka mingit tolku polnud. Külm pressis igalt poolt läbi, täpsemalt puhus põrandad kole külmaks.
Täna saatsime aga selle sama ukse välja teenitud puhkusele. Ma usun, et ta oli seal ikka juba ammu aega teeninud, võiks isegi pakkuda sama sünniaastat nagu majal 1911.

Tema mälestuseks võtsime tema disainilahenduse ja nii saigi uus uks oma kohale. Vana väsinud piiluakna vahetasime ka suurema valgusviilu vastu.

Majale kasukas

Nüüdseks on asjalood nii kaugel, et tasa ja targu käib voodrilaudade loomine. Ma ikka siiamaani naeran seda, kuidas me esmakordselt käisime seda maja seest vaatamas koos maakleriga. Arviga koos arutasime "oh, pole hullu, vahetame tapeedi ära ja lihvime põranda üle ning voilaaa - maja ongi nagu uus". Nüüd 4 suve hiljem, oleme alles lõpetamas esimese korrusega. Kõik-kõik on uus, välja arvatud palgiring. Täiesti uskumatu.
Viimasel ajal olen end avastanud mõtisklemas juba teise korruse üle - kui palju tube? Mis suurusega toad? Kuhu panipaigad teha? Milline siseviimistlus? jne-jne-jne.. Aga esmalt! Nagu ikka räägivad fotod enda eest!

Aga sellest, mis värvi maja tuleb - juba järgmises postituses :)

Lebolad

Sel nädalavahetusel olime eriti produktiivsed. Suure õunapuu alla tegime euroalusest suure kiigu. Inspiratsiooni saime Mareti ajakirjast. Võrkkiik oli juba nädala jagu seisnud kaevu peal ja otsinud kohta. Sobivaid puid ei leidnudki ning otsustasime, et tuleb postid maasse kaevata, aga kaevurit ei olnud. Nädalavahetuseks tuli meile külla terve perekond ning tubli töökas Kristi haaras laupäeva hommikul labida ning pärastlõunaks sai juba võrkkiiges lebotada. Erilised tänusõnad talle ja kiidan töökust!

Ettevaatust!

Kogu lugu algas juba maikuus, kui käisin Türi lillelaadal. Tagasi tulles haarasin poistele kingituseks ilusad käsitööna valminud vibud. Koju jõudes, veel enne kui jõudsin tuua välja kingitused, rääkisid poisid suure õhinaga, kuidas nad nädalavahetusel meisterdasid endale vibud. Üllatus-üllatus! Mis emme teile tõi? - VIBUD ja nalja jätkus terveks õhtuks.

Täna oli Erki hädas, tema meisterdab puuokstest telki, indiaanlaste telki ja temal vaja riiet, et teha katus. Aga siis hakkas ka minu mõte jooksma, kuni selleni välja, et koostöös issiga sai valmis selline tore väike indiaanlaste telk. Idee pärineb viimasest Käsitöö ajakirjast.

Seega on meie õuel sel suvel sisse seadnud indiaanlased.. 

Terassiuks!!

Arvil oli puhkus

Teatavasti on meite talu abikaasa seda sorti mees, et kui temal on ametlikult puhkus, siis raudselt ei kuulu see aeg niisama akude laadimiseks või toredaks ajaveetmiseks. Ikka tööd ja tööd peab tegema. Aga seekord oli midagi hingele. Tükk aega ta mõtle, vaagis ja arutles, et meie õuel peaks ikka päris oma suitsuahi olema, kuhu oleks hea kalalt tulles oma saak visata. Tulihingeline kalamees, kes ainult paar korda aastas jõuab kalale.

Mai alguses algas ametlik puhkus - mõeldud-tehtud! Meie õuele saagu suitsuahi. Oh, neid pikki õhtuid õue peal ja töökojas, aga täna on esimest õhtut suitsuahjus küpsemas tuulehaug! Päris oma ahjus, päris oma õuel!

Kevad on imeline aeg! :)

Maja sai uued silmad

Ehk valmis said meie aknad, kaua tehtud kaunikesed. Lisaks sellele sai valmis tehtud ka välisuks. Kõik loomulikult Arvi käsitöö.

Aknad kolmekordse paketiga, ühe tuulutusaknaga. Väljast viimistletud valge värviga, seest valge õliga.